Shriftid, mis neil vahet on?
Shrift (ing font) - kogum sümboleid
või tähemärke. Vanasti, kui trükkimiseks kasutati
metalltähti, tähendas see tähestiku jagu tähti ja
muid vajalike märke kindlal suurusel teksti ladumiseks. Digitaalse
teksti maailmas on shrift ise tähemärkide kogum või
digitaalne info selle konstrueerimiseks. Tähemärk (ing
glyph) on kirjamärgi esitus, konkreetne üks märk, näiteks
suurtäht “A”, shriftis Times Roman. Kirjamärk
(ing character) on arvuti klaviatuurilt sisestatud märk näiteks
“a”. Ühele kirjamärgile võib vastata mitu
tähemärki, näiteks võib “a” olla ekraanil
nii suur kui väike “a”, ka shrift võib olla erinev
näiteks Arial või Times. Selleks et leida/kuvada/printida
tähemärki, kasutatakse shriftis olevaid rakendusi, mis väljastavad
vastavalt kasutaja poolt sisestatud kirjamärgi koodile sellele
vastava tähemärgi.
On kaks peamiselt kasutatavat tehnoloogiliselt erinevat shrifti-põlvkonda
- TrueType (TT), mille on loonud Apple kompanii (süsteemipõhiselt
toetatud 95% maailmas kasutatavatest arvutitest) ja PostScript
(PS). PS shriftid on välja arendanud Adobe Systems, arvatakse,
et maailmas on kasutusel rohkem kui 20 000 PS shrifti, genereeritud
erinevate kompaniide ja üksikute disainerite poolt.
Lühike ajalugu
PostScript edestab TrueType tehnoloogiat umbes kuue aastaga. Esmalt
oli palju erinevaid digitaalseid formaate shriftide jaoks, kuid ükski
neist polnud kujunenud juhtivaks standardiks. 1985 aastal adopteeris
Apple Adobe PostScript keele (page description language - PDL) oma AppleLaserWriter
printeritele. Ajastus ühildus graafika-tarkvara pealetungi algusega,
vallandus revolutsioon tekstiküljenduses.
Varsti võeti PS keel kasutusele paljudes tipp-tasemel seadmetes,
kus ta kujunes levinud opereerimismooduseks ja paljude graafikaprogrammide
baaskeeleks. Ülemvõim tundus olevat kindlustatud, sellel
hetkel oli Adobe‘l kontroll kogu PS tehnoloogia üle. Keele
käsustik oli avalikult kättesaadav ning võimaldas konkurentidel
luua PS‘il põhinevat tarkvara, võistlemaks Adobe‘ga,
samas ei olnud võimalik tõlkida shriftidele hädavajalikku
vihjamist (ing hinting - shrifti või rakendustarkvarasse
programmeeritud kogumik infot, selleks et korrastada/parandada shrifti
paigutust ja tähemärkide detaile). Seda sellepärast,
et ei olnud avalikustatud PS shrifti spetsifikatsioon (ing specification
- detailne funktsioonide kirjeldus, vajalik tarkvaraarendajatele ja
shriftide disaineritele) PS Type 1‘le, mis sisaldab vihjamist.
Adobe avalikustas küll PS Type 3 shrifti spetsifikatsiooni,
millel olid mõned väiksemad eelised, kuid mis ei töötanud
hästi madala ekraanilahutussagedusega seadmetel.
Suurtele tarkvara arendajatele (Apple, Microsoft, ja hiljem IBM) sai
peagi selgeks, et vajalik oleks selline skaleeritavate (ing scalable
– muudetava suurusega) shriftide süsteem, mida tarkvara
toetaks juba operatsioonisüsteemi tasandilt. Aga ei Apple ega ka
Microsoft tahtnud, et keegi väljastpoolt oma firmat kontrolliks
mõnd võtmerakendust nende operatsioonisüsteemis.
Seega aretas Apple oma isikliku shriftisüsteemi, algselt kood-nimega
Bass, hiljem Royal, ja lõpuks avalikusele tutvustatud kui TrueType.
Apple jagas tehnoloogiat Microsoft‘iga, vastutasuks pidi Microsoft
looma PS keelel baseeruva graafikamootori (selleks sai TrueImage, mis
oli paraku aga väga vigane ja ei jõudnudki kunagi Apple
poolt kasutusse). TT shrifti spetsifikatsioon avalikustati ja nende
rakendused ehitati sisse kõigile Mac‘i ja Windows‘i
järgnenud operatsioonisüsteemidele tänaseni ja ilmselt
ka veel edaspidi.
Adobe vasturünnak algas kaua varjatud PS1 shrifti spetsifikatsiooni
avalikustamisega märtsis 1990. Sellele järgnes Adobe Type
Manager (ATM) tarkvara tutvustamine 1990 keskel. ATM skaleerib Type
1 (aga mitte Type 3) PS shrifte ekraanil kuvamiseks ja edastamiseks
PS toetusega ja toetuseta printeritele.
1991 aasta alguses oli TT tugi olemas Macintosh arvutitele, järgnes
töötlus Windows 3.1‘le. Nüüd said TT ja ATM‘i
kasutajad oma silmaga vaadelda ja võrrelda ekraanil erineva suurusega
shrifte.
Aga aeg läheb ja piirjooned tehnoloogiate vahel muutuvad üha
udusemaks. Tänaseks on TT toetus sisse ehitatud paljudele PS Level
2 rakendustele ja PS3 puhul on see standard. Sarnaselt on ehitatud ATM‘i
rasteriseerimise tehnoloogia Windows NT 5.0 operatsioonisüsteemi
sisse kõrvuti TT tehnoloogiaga. PS1 shriftid on süsteemipõhiselt
toetatud Windows 2000, Windows XP ja Mac OS X operatsioonisüsteemides,
vanemad versioonid vajavad Adobe priivara (ing freeware - tasuta tarkvara)
Adobe Type Manager Light.
Apple OS X operatsioonisüsteem kasutab ekraani PostScript‘i,
kui alust kogu graafika mudelile, mis annab PS shriftidele kaasasündinud
süsteemipõhise toetuse. Uues OpenType formaadis (vaadeldud
täiendavalt edaspidi), võib nii TT kui PS kontuurid panna
ühisesse formeeringusse.
Sarnasused
TrueType ja PostScript on mõlemad multiplatvormilised
ja kon-tuurshrifti standardid, shriftide spetsifikatsioonid on avalikustatud
ja kõigile kättesaadavad. Multiplatvorm (ing multi-platform)
tähendab, et shriftid on kasutatavad paljudel erinevatel arvutisüsteemidel.
Kontuurshrift (ing outline font) tähendab, et shrifti kirjeldatakse
tähe (tähemärgi) piirjoonte järgi, tähistades
punkte, mida ühendavad sirged ja kõverad.
Kontuurshrifti tehnoloogia peidab lahendust juba iseeneses, arvestades
et kontuurid, tänu oma vektorloomusele, on suurendatavad ja vähendatavad
erinevatele suurustele, kaotamata seejuures kvaliteedis. Sõltuvalt
kasutatavast tekstitöötlustarkvarast ja operatsioonisüsteemist,
võib shriftil siiski olla maksimaalne ja minimaalne lubatud suurus,
aga enamusel kasutajatest ei olegi kunagi vajadust ega soovi neid piire
ületada.
Väljundseadmetele, näiteks printerile saadetakse kontuurshrifti
info punktidena. Protsessi, mille käigus shrifti kontuur konverditakse
piksel- e rasterpinnaks (ing bitmap - igale kujutise andmeelemendile/punktile
vastab bitt), vastavalt väljundseadme vajadustele, nimetatakse
rasteriseerimiseks.
Tavaliselt mõõdetakse teksti suurust punktides
(ing points) – üks punkt on tüpograafiline mõõtühik
e 1/72 tollist (ing inch ~ 2,4 cm), kogu ekraanigraafika toimibki vastavalt
sellele e ekraani resolutsioon (punktide arv pikkusühiku
kohta) on 72 ppi (points per inch - punkti tolli kohta). Väljaprindi
puhul on samuti tegemist punktidega, siis juba aga trükiseadme
poolt võimaldatud punktide (ing dot) suuruse ja tihedusega, suhet
väljendab ühik dpi (dot per inch - punkti tolli kohta).
Kui ei ole piisavalt punkte, et konstrueerida tähemärki (näiteks
väga väikese kirja puhul või väga madala resolutsiooni
korral), võib esineda ebajärjekindlust samade tähemärkide
esitamisel defineeritud suurusel, tulenevalt sellest, kuidas tekstirida
ühtib punktireaga väljundseadmes. Tüüpilisem viga
on sellistel juhtudel, et tähepostide laius võib varieeruda,
kuigi ta ei tohiks. Halvem on, kui tähemärkide põhitunnused
kipuvad kaduma väikeste tekstide puhul.
Joonis 1. Rasteriseerimine erinevatel resolutsioonidel: 18 punktine kiri 72 dpi , 18 punktine kiri 144 dpi ja 18 punktine kiri 300 dpi resolutsiooniga.
PS1 ja TT shrift, mõlemad üritavad sarnaselt vältida eelmainitud ebakorrektsusi, teostades protsessi vihjamine. Vihjamine on shrifti programmeeritud kogumik infot selleks, et korrastada ja parandada shrifti layouti ja tähemärkide detaile. Lisaks sellele, et vihjamine aitab vältida ebaühtlasi tähemärke väljatrüki puhul, on ta asendamatu ka multimeedia toodete ja interneti lahenduste juures, kus on väga oluline, et tekstid oleksid monitoril korralikult loetavad ja ei väsitaks liigselt kasutaja silmi.
Tehnilised erinevused
Esimene tehniline erinevus TrueType ja PostScript shriftide vahel on
see, et nad kasutavad erinevaid matemaatilisi valemeid, kirjeldamaks
kõveraid shrifti piirjoontes. Seepärast on enamasti ebakorrektne
ka konverteerimine ühest tehnoloogiast teise: matemaatika terminitega
rääkides, ruutvõrrandil põhinevad B-kõverad
TT shriftis on osa kuupvõrrandil põhinevatest Bezier‘i
kõveratest (vt. täpsustavat peatükki Bezier‘i
kõverast) millel põhineb PS, shrifte konvertides on tavaliselt
väikesed vead, ükskõik kumba pidi protsessi teostada.
Siiski esineb rohkem vigu konverteerides PS shrifti TT shriftiks kui
vice versa. Tähtsam on, et vihjamise infot ei ole võimalik
konvertida kadudeta kumbagi pidi.
Mõnes artiklis väidetakse, et TT shriftide vektorite salvestamiseks
on defineeritud rohkem sõlmpunkte, kui PS shriftidel, või
et TT rasteriseerimisprotsess kestab kauem, kuna kasutatav matemaatika
on keerukam. Fakt on, et TT matemaatika on lihtsam (ruutvõrrand
on lihtsam kui kuupvõrrand), ja mõned tähemärgid
on salvestatud vähemate sõlmpunktidega TT shriftis kui PS‘is
(ringid on talletatud 8 punktiga TT versus 12 punkti PS‘is). PS
rasteriseerimismootor läheb aga tõesti järjest kiiremaks
ja on tõsi, et enamus shriftide tehnoloogiaid eelistab pigem
väiksemat punktide arvu, kui matemaatilise kirjelduse lihtsust,
kuna tänapäeva riistvara võimsuse juures ei ole märgatavat
ajakulu vahet arvutuste tegemisel (olgu siis tegemist ruut- või
kuupvõrrandiga). Rõhku pannakse aga endiselt sellele,
et shriftide failid oleksid mahult väikesed, kergemini laaditavad
üle interneti ja kompaktsemalt integreeritavad dokumentidesse.
Joonis 2. Kolm ringi: liiga vähe (vasakul), liiga palju (keskel) ja täpselt parasjagu (paremal), näitavad kolme moodust defineerimaks ringi. Vasakpoolne kasutab nelja mitte-piirjoonel paiknevat punkti, aga nagu jooniselt näha on seda liiga vähe, et moodustada korrektset ringi. Parempoolne kasutab kaheksat mitte-piirjoonel paiknevat punkti moodustades küllalt perfektse ringi, suhteliselt väikese eksimusega. Keskmine ring on küll korrektne, aga kasutab siiski rohkem punkte, kui oleks mõttekas. Tegelikkuses ei anna joonel paiknevad punktid, asudes kurvi tangensite keskpunktis, mingit lisainfot parandamaks ringi kvaliteeti, võrreldes parempoolse ringiga.
Peamine TT eelis PS1 shriftide ees on fakt, et ta kasutab paremat vihjamise rakendust. PS1 shriftid suudavad vihjata vertikaalseid ja horisontaalseid parameetreid, liita tähemärke, ühtlustada vasturääkivusi ja painutada kõveraid. Mõned neist võivad omada ka erinevaid algväärtusi aktiveeritavate pikslite suuruse kohta.
TT vihjamine suudab teha kõike seda, mis PS rakendus ja kõike
muud peale selle, nagu iga paindlik tarkvara. See sisaldab diagonaalide
kontrolli, punktide ja tähemärkide piirjoonte liigutamist
defineeritud suurustel, jms. Punktide liigutamine teksti erinevate suuruste
juures võimaldab shriftiloojatel tööprotsessi käigus
käsitsi korrigeerida rasteriseeritud tähemärkide kujutisi.
Järgnev on üks põhimõttelist laadi sümptomitel
põhinev erinevus. PS kasutab “rumalaid” shrifte ja
“nutikat” tõlgitsejat/interpreteerijat e vihjamist,
samas kui TT kasutab suhteliselt “nutikat” shrifti ja “rumalamat”
tõlgendajat. Eelnev tähendab, et PS vihjamine ütleb
rasteriseerimismootorile, milliseid rakendusi tuleb kontrollida, ja
tarkvara teostab seda vastavalt oma intelligentsile – kuidas ja
mida. Seega kui Adobe täiendab PS tõlgitsejat, võib
vihjamine paraneda.
Vastupidiselt paneb TT väga spetsiifilised instruktsioonid (põhimõtteliselt vihjamine, aga mõned TT asjamehed ei armasta seda nii kutsuda) shrifti sisse, kontrollimaks kuidas shrift täpselt genereeritakse. Sellest tulenevalt on shriftiloojatel suurepärane võimalus kontrollida lõpptulemust, kui shrift on rasteriseeritud erinevatel tingimustel. Samas nõuab analüüsimine tõsist jõupingutust, et ka reaalselt rakendada seda TT vihjamise suurepärast eelist.
Teine faktor on, et TT rasteriseerimine on ehitatud mitmesse operatsioonisüsteemi. Mõlemad, nii Mac OS kui ka kõik praegused Windows‘i reinkarnatsioonid, toetavad TT rakendusi otse. Need operatsioonisüsteemid rasteriseerivad TT shrifte ekraanil kuvamiseks ja tegelevad ka konverteerimisega printimiseks, kas siis pikslitena või shriftidena, mida printerid mõnel juhul mõistavad.
Teisest küljest, PS1 shrifti toetus on sisse ehitatud ühele
tähtsale operatsioonisüsteemile minevikust - OS/2. See OS
toetas PS1 shrifte esimesena nii, nagu teised operatsioonisüsteemid
toetavad TT shrifte. ATM‘i rasteriseerimismootor peaks olema vastavalt
Microsoft‘i ja Apple kokkuleppele ka Windows NT 5.0‘le sisse
ehitatud. PS shriftid on süsteemipõhiselt toetatud Windows
2000, Windows XP ja Mac OS X operatsioonisüsteemides.
PS shriftide skaleerimine vanemates Mac ja Windows süsteemides
nõuab ATM tarkvara, mis haldab rasteriseerimist kuvarile ja rasterdab/konverteerib
shriftid mitte-PS printeritele. Tehniliselt ei ole vaja ATM‘i,
et printida PS shrifte PS printeritega, aga ATM on vaja selleks, et
kuvada erineva suurusega shrifte arvuti ekraanile.
ATM on kommertstarkvara, teda tarnitakse iga Adobe tootega ja iga Adobe
kommertsshrifti koguga. Sellest seisukohast on ta siiani lisand, mitte
integreeritud osa operatsioonisüsteemist Mac‘i või
Windows‘i puhul. (Alternatiivina saab kasutada Adobe vabavarana
jagatavat Type Manager Light - tarkvara: 4.6 (Macintosh); 4.1 (Windows
95, 98 ja NT 4.0), mis teostab PS rakendusi.
Väiksem, seega parem, võrdlus käib ka shriftide füüsilise
salvestamise kohta. TT shriftidel on kogu info ühes failis (tegelikult
teeb Windows 3.1 FOT-faili installeeritud TT shrifti jaoks, kui viite
originaal-faili asukohale kõvakettal).
Olgu kuidas on, PS shriftid vajavad kahte eraldi faili: üht, mis
sisaldab tähemärkide kontuure ja teist, mis sisaldab infot
shrifti parameetrite kohta (tähemärkide mõõdustik
jms). Macintosh arvutitel vajab PS1 shrift lisaks kontuurshriftile ka
pikselkujutistega ekraanishrifti - vähemalt ühes suuruses
ja koos infoga shrifti parameetrite kohta. Windows‘i PS rakenduste
korral sisaldab PFB-fail (PostScript Font Binary) kontuure ja PFM-fail
(PostScript Font Metrics) mõõdustikku. OS`i puhul kannab
mõõdustiku infot OFM-fail.
Enamuse shriftidega tuleb ostmisel kaasa ka süsteemist sõltumatu
AFM-fail (Adobe Font Metrics), selles asuvat shriftimõõdustiku
infot võib konverteerida Windows PFM-failiks installeerimisprotsessil
ATM‘iga, või võib teda kasutada shrifti töötlemise
tarkvaraga, genereerimaks ekraanishrifti Mac‘i tarvis. (Vahel müüakse
Type 1 shrifte ka järgnevas komplektis: PFB-, AFM- ja INF-fail.
Sellist shrifti installeerides ATM‘iga genereeritakse PFM-fail
AFM`ist ja INF‘ist.)
Teisest küljest, PS failide paar on sageli väiksem, kui üks
TT shrifti fail. Keskmiste shriftide suurus erineb umbes 5%, samas kui
TT on umbes kaks korda suurem oma mahuka vihjamissüsteemiga. Samuti
kasutavad paljud professionaalsed väljund-seadmed PS keelt oma
sisemise graafikakirjelduse baaskeelena. PS shrifte saab nendesse seadmetesse
otse laadida, samas kui TT shriftid konverditakse pikselkujutistena,
või siis kasutatakse TT rasteriseerimismootorit kui PS programmi,
kogu see lisaprotsess võib aeglustada väljatrükki.
Enamusel PS Level 2 printeritel (ja kõigil PS3 printeritel) on sisse ehitatud TT rasteriseerimisrakendus ROM‘i (ing read only memory - püsimälu). Mõne Windows‘i printeri tarkvara korral tuli sellele vaatamata muuta printeri seadeid tarkvaraliselt, et seda rakendust kasutada (enamasti tuli endale laadida TT Type 42‘na, mis on põhimõtteliselt PS programm konverteerimaks TT shrifti infot).
Edasised praktilised erinevused
Paljud TT tehnoloogia teoreetilised eelised ei ole tegelikult realiseerunud enamuses hetkel müügil olevates TT kommertsshriftides. PS‘i toetajad viitavad tänaseni mõnedele vigadele, mis teevad PS shriftid suurele hulgale kasutajatest paremaks lahenduseks kui TT. Tegelikult on mõlematel mainitud väljundkeeltel ühiseid puudusi. On neli praktilist näidet, mis küll kalduvad pigem PS`i kui TT kasuks.
1. Paljud saadaval olevad TT kommertsshriftid, mis on müügil
nurgatagustes shriftipoodides komplektina ”must-miljon-shrifti-ühe-dollari-eest”
on viletsa kvaliteediga. Paljud nendest shriftidest olid algselt vabavara
või avalikud PS shriftid, mis on konverteeritud TT`ks mõne
lihtsa programmiga. Tähemärkide kontuurid ja vihjamine ei
muutu konvertides kohe kindlasti paremaks, kui nad on PS`is, pigem nad
deformeeruvad ja kaotavad kvaliteedis, nagu igasuguse automaatse konverteerimisprotsessi
puhul. Tavaliselt selliste ekstreemselt odavate TT kollektsioonide puhul
ei ole isegi algselt konverteerimiseks kasutatud PS shriftid just parima
kvaliteediga.
TT fanaatikud viitavad sellele, et osa shrifte oli saadaval juba enne
paljude paranduste ja võimaluste tekkimist - see on lihtne universaalne
shriftide skaleerimise süsteem, mis teeb allahinnatud shriftid
massidele kättesaadavaks ja loomulikult need shriftid lasti välja
kõige laialdasemalt levinud formaadis.
2. Kaua aega ei olnud turul ühtki lõpptarbijale mõeldud
shriftitöötlusprogrammi, mis oleks omanud algupärast
TT toetust. See küll muutus 1997-dal aastal, kui müügile
tuli FontLab 3.0. Kõik eelnenud shriftitöötlus tarkvara
kasutas ainult PS põhist Bezier`i kõverate süsteemi,
kui oma põhilist tööpõhimõtet. TT shriftide
eksportimine sellistest programmidest eeldab konverteerimist ja sellega
kaasnevaid mõnigaid kontrollimatuid muutusi ja kadusid. Professionaalsed
tööriistad TT shriftide töötlemiseks, mis võimaldavad
rakendada kõiki tehnoloogia võimalusi ja vihjamist peensusteni,
maksavad paraku aga tuhandeid dollareid.
Vaatamata olemasolevatele spetsiifilistele töövahenditele,
nõuab esmaklassilise TT vihjamise saavutamine ka täht-tähe
haaval käsitsi programmeerimist. See protsess kulutab palju aega
ja on väga nõudlik töötajate suhtes, kes rakenduse
kirjutamist teostavad.
Eelnenu tulemusena on tipp-kvaliteediga TT shriftid saadaval ainult
väga suurte tootjate puhul ja isegi siis kasutab vaid murdosa kõigist
nendest shriftidest tehnoloogia võimalusi täies ulatuses.
3. TT vihjamise eelised on märgatavad juhul, kui vihjamine on oluline: kui tekste kuvatakse madala ekraanilaotustihedusega seadmetel või muudel madalaresolutsioonilistel seadmetel. Kõrge resolutsiooniga (600 dpi ja enam) laserprinterite laialdane kasutuselevõtt teeb vihjamise ebaoluliseks probleemiks trükitöö puhul. Teisalt jälle laieneb multimeedia ja ekraanigraafika toodang, kus on oluline hea vihjamine, ka internetitoodete puhul tähtsustatakse üha enam korrektset vihjamise protsessi.
4. PS`il on mõned eelised juba lihtsalt seepärast, et ta
on olnud kauem turul olev standard, kui TT, eriti käib see tõsisema
disaini ja graafika valdkonna kohta. Reklaami- ja kujundusfirmad on
standardiseerunud PS`ile ja on teinud selle juurutamiseks suuri investeeringuid
PS1 shriftidesse. Enamik shrifte, millel on ekspertrakendused: vanaaegsed
numbrid, lisa liittähed, väikesed suurtähed jms on enamasti
PS1 formaadis.
Mitmed suuremad shriftidega kauplejad toodavad ka TT shrifte, kuid
vaid vähesed (nagu Bitstream) pakuvad oma toodangut paralleelselt
mõlemas formaadis. Enamus nagu Linotype ja Monotype konverdivad
üksnes mõned oma shriftid TT formeeringusse. Praeguse tarkvara
seisuga võtaks isegi tootjate kooskõlastatud tegevuse
juures kõigi shrifti-perekondade konverteerimine TT formaati
mitu head aastat.
Lõpuks palju kuuldud lugu sellest, et mõnigal PS riistvaral,
põhiliselt väljatrüki seadmetel, on probleeme TT shriftidega,
või kui mitte otseselt TT`ga, siis probleeme on paralleelselt
kasutatud erinevate tehnoloogiate puhul, näiteks kui samal lehel
ühel tekstireal on kasutatud nii PS kui TT shrifti. See on enamasti
ajalooline põhjus, tingitud tarkvara järk-järgulisest
arengust. See oli alles hiljuti, kui TT poogiti külge operatsioonisüsteemidele
ja ka uus PS rasteriseerimistarkvara korrigeerib ja parandab pidevalt
eelnenud versioonide vigu. Tsiteerides Dov Isaac`i, Adobe kvaliteedijuhti
trüki- ja süsteemiosakonnast: “vaatamata sellele, kas
sa töötad Mac või PC tüüpi arvutil, võid
sa kasutada paralleelselt TT ja Type 1 shrifte hoolimata vastuväidetest,
aga sinu süsteemis ei tohi olla mitut täpselt sama nimega
shrifti.” Ehk kui arvuti-süsteemi on seadistatud kaks identse
nimega shrifti (see ei loe, kui üks on TT ja teine PS), võib
see vaatamata kõigile tarkvaratootjate püüdlustele
tekitada häireid korrektses tööprotsessis.
Töötades Windows keskkonnas, võivad mõned kasutajad
avastada, et Windows`i TT süsteemishriftidest (ing system font
- shrifti kasutab operatsioonisüsteem, tavaliselt installeeritakse
automaatselt koos operatsioonisüsteemiga) osad asendatakse väljundseadmete
poolt PS versioonidega: Times New Roman`ist saab Times-Roman ja Arial`ist
saab Helvetica. Kuigi asendus-shriftide põhiline paigutus on
sama, ei ole absoluutselt sama konkreetsete tähemärkide vahe
(näiteks “v” ja “a” vahe, vms). Kui tarkvara
toetab tähevahede korrektuuri (enamasti graafika- ja küljendusprogrammid,
ka mõned üksikud paremad tekstiredaktorid), võib
tekkida tekstiridade lühenemist/pikenemist, mis tuleneb erinevate-aga-peaaegu-samade
shriftide kasutamisest arvuti poolt, teostades tekstiküljendust.
Selleks, et vältida eelnenud näidet, tuleks printeri kontroll-paneelist
muuta tingimusi nii, et võime olla kindlad, et kasutatakse süsteemi
TT shrifte. Kogenumad kasutajad võivad proovida muuta ka WIN.INI-faili
arvutis, see on fail, mis teostab kogu printimise protsessi Windows`is.
Kustutada tuleb sealt read shriftide asenduse osas, tagamaks selle,
et ekraanil kuvatud TT shrifti kasutatakse ka väljundseadmetes,
eelistades seda printeri-poolsele shrifti-asendusele. Windows NT või
95 korral kontrollivad seda protsessi registri-seaded. Alternatiiv on
ka see, et kasutada oma töös TT shrifti asemel kohe neid shrifte,
mida tahaks kasutada printer.
Üks aktuaalne, kuid siiski üsna harva esinev probleem seoses TT`ga, mitte küll sünnipärane shriftile endale, aga seonduv shrifti rasteriseerimisega, nimelt nõuab TT shrifti rasteriseerimine rohkem muutmälu (RAM), kui PS - eriti veel siis, kui TT`de rasteriseerimiseks tuleb laadida spetsiaalne eriprogramm. Kui kasutatavas riistvaras ei ole piisavalt vaba operatiivmälu, võib tekkida probleeme. Shriftide kasutamise kohta on eriti nõudlikud mõned suuremad kujundus- ja disainibürood (nende mure võib sageli olla õigustatud, kuna kokkujooksnud riistvarast tekkivad tihti seisakud töös ja mõningate seadmete puhul ka materiaalne kulu), parim soovitus on konsulteerida enne töö tegemist ja kui nad hoiatavad tekkida võivate probleemide eest, tuleks enne teha mõni test-töö või katsetus, et vältida hilisemaid sekeldusi.
Multiple Masters
Multiple Master (MM) formaat on täiendus PostScript Type 1 shrifti formaadile. Märkimisväärne on uuendus, kus shrift kasutab tähemärgi loomiseks kaht või enamat erinevat tähemärki, millega on tähistatud kujundite jada otsmisi punkte ja vastavalt kasutaja vajadusele genereeritakse nende kahe märgi vahelisest jadast vajalik tähemärk. Seega üks MM-shrift võib omada “paksuse” telge, millel on ultra-peenike tähemärk ühes otsas ja teises ekstra-jäme tähemärk, meetod võimaldab valida kasutajal suvalise vahepealse tähekuju. Ja see on ainult üks võimalustest, kõiksugu erinevad kujundused võib paigutada MM süsteemi seni, kuni nende Bezier`i kontrollpunktid on võimalik omavahel kokku sobitada.
Joonis 3. Multiple Master shrifti kahemõõtmeline maatriks, mille parameetrid võimaldavad kasutajal defineerida vastavalt vajadusele tähemärgi laiust ja jämedust, joonisel toodud vahepealsete astmete hulk on vaid näitlik.
Samuti on võimalik kasutada mitmeid jadasid paralleelselt, aga iga jada kahekordistab kasutatavate lähte-shriftide arvu, kuna iga võimalik otsmine kujund tuleb disainida iseseisvalt. Kujutage ette ruumi nurkadega, kus igas nurgas on lähteshrift. Kui on kolme jadaga MM shrift (ehk kuup) on meil vaja kaheksat lähteshrifti, nelja jadaga shrifti puhul (teoreetiline maksimum) on tegemist aga kuueteist lähteshriftiga, see on ka üks põhjusi, miks sellist shrifti veel genereeritud pole.
Joonis 4. Geomeetrilised kujundid kujutamaks ühe, kahe ja kolme jadaga MM shrifti genereerimise skeemi.
Esmased MM tehnoloogia kasutusrakendused peaksid reguleerima tähemärgi
paksust (peenike - paksuks), tähemärgi laiust (kitsad - laiaks)
ja optilist suurust (teksti lõppsuurus). Mõned üksikud
shriftid eksperimenteerivad ka teiste parameetritega, nagu seda on seriifide
olemasolu ja suurus jne. Kõiki neid muutusi oleks võimalik
teostada ka genereerides lihtsalt uus shrift, aga asja võlu peitubki
just siin, MM shrift lubab suhteliselt lihtsalt ja kõrge tüpograafilise
tasemega shrifte genereerida kasutajal endal, vastavalt oma hetkelistele
vajadustele.
Töö kirjutamise ajal leidsin 36 MM shrifti, mis on avalikustatud
suuremate tootjate poolt ja rohkem kui pooled neist on Adobe omad. MM
shriftide kasutamine eeldab ATM`i olemasolu, aga seda on PS`iga tegelemisel
igal juhul vaja. Mõnedel juhtudel, kui on tegemist PS Level 1
seadmetega, võib tekkida probleem väljatrükil, mainitud
on vanemaid HP ja Apple printereid ning mõningaid PS kloone.
Levinud probleem MM tehnoloogiaga on kasutamise ebamugavus, paljud süsteemid
nõuavad iga shrifti ülekäimist ATM tarkvaraga, et võimaldada
teda süsteemil kasutada. On küll mõned erandid nagu
Microsoft Word ja Adobe PageMaker, aga QuarkXPressi jaoks on vaja juba
lisa-tarkvara. Seepärast, ja kuna enamusele kasutajatele on MM
tehnoloogia harjumatu, on shriftitootjatel tihti ökonoomsem ja
mõttekam lasta kollektsioonid välja mitmetest Type 1 shriftidest
koosnevate perekondadena isegi siis, kui nad olid algselt disainitud
kasutamiseks MM süsteemis. Näide sellest trendist on Jonathan
Hoefler`i töötlus shriftist Didot.
Kui oleks olnud parem süsteemi-põhine või tarkvaraline
toetus MM-shriftidele, oleksid nad ehk olnud populaarsemad. CompuServe
DTP Forum Sysop ja tüpograafia kirjanik Kathleen Tinkel ütlevad:
“Kui MM-shrifte oleks olnud kergem kasutada, ma arvan me oleksime
näinud teist kahte tosinat shrifti üsna varsti.”
QuickDraw GX & GX shriftid
Järjekordne katse, mis vaimustab tüpograafilise graatsiaga
(ja siis...) on Apple QuickDraw GX ja GX shriftid. GX ei ole sarnane
ei TT ega PS1 tehnoloogiale: GX shriftid on edasiminek, kus on ühendatud
mõlema eelmainitu karakteristika, samuti on seal mõned
täiendavad uuendused TrueType GX shriftis.
TT GX shriftidel on samad olulisemad võimalused, kui MM`il tänu
analoogsetele vastamisi disaini telgedele. Telgede kasutamisel on isegi
veel suurem paindlikkus. Lähteshrift on võimalik paigutada
mõttelise disainiruumi igasse nurka, iga telg nõuab miinimumina
üht uut tähemärgi kontuuri telje teises otsas, see tähendab,
et lähteshriftide kahekordistamise asemel (nagu MM-tehnoloogias)
lisatakse üksikuid lähteshrifte. See teeb võimalikuks
kaheksa teljega GX-shrifti, millel on üheksa lähteshrifti,
vastukaaluks oleks MM tehnoloogia puhul 256 erinevat disaini. Muidugi
disainerid, kes seda tehnoloogiat kasutavad, peavad olema ettevaatlikud,
kuna disaini-ruumi nurgad peavad olema loodud vektoreid summeerides,
mis kipub tihti tekitama probleeme ruumi äärealadel.
Suuremat huvi kogenud kasutajate hulgas on pälvinud GX joondamise ja küljendamise rakendused (GX Line Layout Manager). Süsteem võimaldab shriftidesse talletatud infot kasutades teha mitmesuguseid toredaid asju, näiteks automaatne intelligentne tähemärkide asendus või optilisel tähekujul, mitte tähemärgi baasjoonel põhinev joondus.
GX-shriftid lubavad kasutada laiendatud kirjamärkide kogumikke,
mis on suuremad kui lubatud 256 märki TT ja PS1 shriftide puhul.
Need võivad olla alternatiivsed tähemärgid või
mõned märgid, mis tavaliselt asuvad ekspertkogudes, või
võõrapärasemates keeltes või mida iganes kujundaja
soovib sinna panna. Vahe laiendatud kogumike ja ekspert- või
alternatiivkogude vahel on, et kasutaja saab valida stiililiste erinevuste
vahel, mis on kodeeritud ühte shrifti, seal võib olla keelte
eripäradest tulenevaid parandusi, liittähti (ligatuur - kahe
tähe ühend) vms. Edaspidi võivad regulaarsed või
eritähed ennast ise tänu oma intelligentsile asendada, vastavalt
täheühenditele või sellele, kus nad sõnas asuvad.
Kahjuks ei ole GX-shriftid eriti populaarsed. Üheks põhjuseks võib lugeda seda, et tehnoloogiat on võimalik kasutada ainult Macintosh arvutitel, enamus suuremaid rakendustarkvara tootjaid eelistavad aga lahendusi, mis on laiemalt toetatud, ei taheta toetada “standardeid”, mis ei ühildu Windows`iga (ja teiste süsteemidega).
GX on mudel, mis tahab ära teha palju funktsioone tekstitöötlus- ja küljendustarkvara eest, see aga ei ole meeltmööda tipp-tasemel kommertstarkvara tootjatele, kes on teinud nendest rakendustest tihti oma tarkvara eelised ja hinnatud väärtused kasutaja silmis. Tarkvaratootjad punnivad kõigest jõust vastu sellele, et näiteks joondamine ja poolitused tarnitakse justkui kandikul kõigile madalama tasemelistele tekstitöötlusprogrammidele, mis lihtsalt nõustuvad toetama GX-tehnoloogiat.
Tulemus on, et üheltki suuremalt tarkvaratootjalt ei ole programmi, mis toetaks täielikult GX-i. On umbes tosin programmi, mis toetab teda osaliselt, nende hulgas kaks küljendusprogrammi Uniqorn ja Ready-Set-G. Apple igatahes on lubanud oma süsteemides jätkata GX-tehnoloogia arendamist ja toetamist.
Unicode
Unicode on rahvusvaheline standard, tähistamaks avatud kirjamärkide kogu, mis kasutab iga märgi kodeerimiseks kaht baiti. See võimaldab 64000 kirjamärgi kodeerimist 256 asemel ja on vajalik tähistamaks kõiki tähti maailma kõigis keeltes, igaühel unikaalne ID. Unicode katab siiski ainult keelelised erinevused nagu rõhumärkidega tähed jne. Ta ei suuda aga paraku tegeleda tüpograafiliste korrektuuridega, nagu seda on liittähed, vanaaegsed numbrid või väikesed suurtähed. Shrifti disaineri Chuck Bigelow sõnadega: ”See võib tunduda kui targutav seisukoht, aga Unicode on pigem kirjamärkide kui tähemärkide kodeering.”
Tulemus on see, et Unicode võimaluste lisamine on väga
kasulik mitte-inglise või mitme-keelega süsteemide tüpograafiale.
Ta ei suuda aga hakkama saada tüpograafiliste rakendustega, mis
on suunatud näiteks GX või OpenType rakendustele.
Unicode tähemärkide süsteem on süsteemipõhiselt
toetatud Windows NT`s. Hetkel ei toeta Unicode`i ükski teine suurem
operatsioonisüsteem. OpenType (mida vaatlen edaspidi) baseerub
otseselt Unicode`il ja operatsioonisüsteemid, mis toetavad OpenType
saavad Unicode toetuse OpenType funktsiooni siseselt.
Rahvusvaheline keelte toetus & WGL4
Windows 95 ei toeta Unicode‘i, aga tal on vähem universaalne lahendus – rahvusvaheline keelte toetus (National Language Support). See lubab kasutada shrifte, millel on rohkem kui 256 tavalist tähemärki, laiendatud Windows`i kogumikes. Erinevate keelte kasutamiseks ja selleks, et vältida ebakorrektsusi vanemas tarkvaras, peab kasutaja käsitsi valima keele, valitud keele seaded defineerivad aga, millised tähemärgid on kasutatavad klaviatuurilt (eeldusel, et valitud keele kohta on ikka shriftis tähemärgid olemas).
Windows WGL4 kirjamärkide kogu on spetsiifiline rahvusvaheline keelte kogu 652 märgiga, sisaldades kõigi Euroopa keelte tähemärke. See tähendab: kõiki tavalisi ladina tähemärke ja rõhumärkidega tähemärke, pluss kreeka, kirillitsa ja türgi tähestik ja IBM Linedraw. Windows‘i baasshriftid (Arial, Courier, Times New Roman) on kõik täiendatud WGL4 tähemärkide süsteemideks. Vaid vähestel teistel shriftidel on sarnane tähemärkide kogum, näiteks on see olemas Microsoft‘i Franklin Gothic perekonnal.
OpenType
1996 aastal valmis Adobe/Microsoft`i koostöös uus shrifti tehnoloogia OpenType, formaat lubab kasutada nii TT kui PS shriftide kontuure ühises konverteris. Programmid ja enamus operatsioonisüsteeme funktsioneerivad väljaspool shriftide alamsüsteemi, tänu millele töötavad shriftid ühtlaselt kõigis tarkvaralistes rakendustes ja operatsioonisüsteemides. Ühe tehingu osana litsenseerisid Adobe ja Microsoft vastastikku oma tehnoloogiad - TT ja PS`i.
OpenType toetab kõiki uuemaid saavutusi mõlema tehnoloogia TT ja PS formaadist (natuke sarnane GX`le), nagu MM shriftid (PS kontuuridega), multi-keelsed tähemärkide kogud koos täieliku Unicode toetusega ja lisaks veel laiendatud infokogud, toetamaks tüpograafilisi rakendusi, nagu väikesed suurtähed, liittähed, murrud ja alternatiivsed tähemärgid, kõik koos ühes shriftis. OpenType toetab automaatset tähemärkide asendust, nii et ühe tähe võib asendada liittähega (näiteks f-i liittäht vt joonis 18, või paljud araabia tähed joonis 19), või mitmed tähemärgid võib asendada ühega. Tähemärgi asendus võib olla sisutundlik (sõltuv kontekstist) ja/või aktiveeritud kasutaja poolt.
OpenType tehnoloogia südameks on iseseisev platvorm Unicode, rahvusvaheline mitu-baiti-kirjamärgi-kohta kodeering, mis katab virtuaalselt kõik maailma keeled. Tulemusena teeb Open Type mitmekeelse tüpograafia lihtsamaks, lubades mitmete erinevate keelte tähemärgikogusid panna ühte shrifti. Kõigis Adobe OpenType shriftides on standardkogu ladina tähestiku tähtedest, mis on kasutusel kogu lääne-maailmas ja mitmeid rahvusvahelisi tähemärke, kaasaarvatud euro valuuta (€) jms.
Adobe OpenType “Pro” tehnoloogia lisas shriftidesse Kesk- ja Ida-Euroopa keelte (türgi ja poola) rõhumärkidega tähtede täiskomplekti. Mõned shriftid sisaldavad ka kirillitsa ja kreeka tähemärkide kogusid. Adobe pakub ka valikut jaapani tähemärkidega täiendatud OpenType shrifte. Neid shrifte võib iseloomustada sõnaga “Pro”, mis on osa shrifti digitaalsest nimekujust ning see tähistus ilmub ka kasutaja shrifti menüüse. OpenType shriftid, mis ei sisalda Kesk-Euroopa keelte toetust, on märgistatud sõnaga “Standard” ja neid märgistatakse shrifti menüüs nimelisandiga “Std”.
OpenType shriftid võivad sisaldada kuni 65 000 tähemärki, muutes olemasolevad tüpograafilised võimalused tunduvalt laiemaks. Paljud ebastandardsed tähemärgid nagu vanaaegsed numbrid ja kontekstist sõltuvad või stiililised alternatiivid, eraldi tähekujud sõna alguse ja lõpu jaoks, alternatiivsed ja ilustatud algustähed/initsiaalid ning lisaks suur hulk liittähti võivad kõik olla ühes OpenType shriftis. Varasem tüüpiline PS shrift oli piiratud 256 tähemärgi limiidiga, sundides kasutajaid seadistama kaks või rohkem stiililt sarnast shrifti, kasutamaks “ekspert” või asendustähemärke. OpenType lihtsustab märgatavalt kogu tööprotsessi - tööks vajalike shriftide hulk väheneb ja juhul, kui on vaja kasutada erinevaid riistvara platvorme, ei ole probleeme shriftide ühilduvusega.
Kõik Adobe OpenType shriftid on installeeritavad ja kasutatavad paralleelselt nii PS kui TT shriftidega, neid on võimalik trükkida enamusest väljundseadmetest ja integreerida PDF dokumentidesse. Shriftid on süsteemipõhiselt toetatud Windows 2000, Windows XP ja Mac OS X süsteemides, vanemates operatsioonisüsteemides on vajalik ATM Light, Adobe vabatarkvara. Kui shrift on installeeritud, suudab seda koheselt kasutada enamus tarkvara, “Pro” rakenduste kasutamiseks peab olema ka tarkvara poolt toetus.
Paljud analüütikud tituleerisid OpenType tehnoloogia Microsoft`i ja TT tehnoloogia võiduks konkurentide üle. See võib olla mingil määral tõsi, kui vaadata tekstitöötlust isolatsioonis. Laiemas perspektiivis võib Microsoft saavutada küll mõjukama positsiooni lõpptaseme kirjastamis/disaini turul, aga see ei ole veel kaugeltki tipp. Ei tohi unustada, et uuemates operatsioonisüsteemides on Adobe PS rakendustel süsteemipõhine toetus, tehes Adobe lahendused kättesaadavamaks ja mugavamaks paljudele PS tehnoloogia potentsiaalsetele klientidele. Parim kõigest tundub siiski olema see, et on olemas vastastikkuse toetusega shriftisüsteem, mis vähendab probleeme dokumendi tõstmisel Macintosh arvutist Windows`i masinasse.
(Irooniline, OpenType katse panna TrueType ja PostScript ühisesse formeeringusse on küllalt sarnane sellele, mida Apple tegi QuickDraw GX ja GX-rakendusega shriftidega.)
Mida toob tulevik?
On huvitav võrrelda OpenType arengut GX`i omaga. GX`i uuendusi ei hakanud aktiivselt toetama ükski juhtiv graafikaprogramm ja tihti on GX`il isegi probleeme muu tarkvaraga ühildumisel. Kas OpenType shrifte saadab suurem edu kui analoogse funktsiooniga GX`i?
GX tehnoloogia entusiastid võivad väita, et kõiki omadusi, mis tänaseks on OpenType tehnoloogial, on võimalik lisada ka GX`ile ja et GX rakenduste puhul on professionaalse tüpograafia toetus lihtsam.
Aga on mitmeid võtme-erinevusi, mis võivad mõjutada OpenType`i tähelendu positiivselt. Esiteks, OpenType tehnoloogia on hästi ühilduv olemasoleva tarkvaraga ja shriftidega - ei ole põhjust, miks peaks muutma kogu süsteemi korraga nagu GX üritas. Teiseks, OpenType on loodud ühe juhtivaima kontoritarkvara tootja (Microsoft) ja juhtiva graafikatarkvara tootja (Adobe) koostöös. Isegi kui ainult nende kahe hiiglasliku kompanii tarkvara toetaks OpenType shrifte, oleks see alustuseks juba palju enam, kui oli GX`i tugi laiatarbe tarkvara hulgas.
Teisalt, tarkvara mis toetab OpenType tehnoloogiat, ei pruugi seda teha nii jäägitult, kui GX-põhine tehnoloogia. GX-põhine tähendab seda, et programm laseb kogu töö teha GX-rakendustarkvaral. OpenType puhul peab aga süsteem pöörduma info saamiseks shrifti poole ja info edasine rakendamine on juba iga konkreetse programmi probleem.
Üks asi, mis nõuab mõnede lahenduste puhul heakskiitu, kas siis GX või OpenType, on rahvusvaheliste turgude vajadus. Aasia keeled nagu hiina ja korea, mida ei saa salvestada ja esitada ühebitisel tehnoloogial põhineva shriftina, nõuavad lahendust, mis toetaks suuremat kirjamärkide kogumit. See on väljakutse operatsioonisüsteemide loojatele nagu Apple ja Microsoft ja väga oluline Adobele, kes samuti sooviks hammustada suurt ampsu Aasia turust.
Kokkuvõte
OpenType võib olla lunastaja shriftide sõjas, aga esmalt tuleks teda toetada operatsioonisüsteemi tasandilt ja tarkvara tuleks ümber programmeerida, kasutamaks tema uuenduslikke võimalusi. Samuti võtab aega olemasolevate shriftikollekt-sioonide konverteerimine uude formaati, parameetrite ühtlustamine/korrigeerimine. Vaevarikas ja töömahukas on ka olemasolevatele shriftidele OpenType tüpograafiliste rakenduste liitmine. See võtab aastaid. Vahepeal on kasutajatel võimalus endal valida.
On mõned erinevused PS ja TT vahel – samuti suhtelisi eeliseid nii ühel kui teisel, mis on aga tihti ühe formaadi aktiivsete fännide poolt üles kiidetud. Mõlemad formaadid – ja kombinatsioon nendest - OpenType – omavad uuendusi ja omadusi, mida ei ole veel laialdaselt kasutusele võetud. Praktikas kasutab enamik mõlemaid formaate ja miksib neid, hoolimata jutust suurte erinevuste kohta ning lõpuks, isegi kui disainer suudab eristada shriftide detaile, ei tähenda see veel, et oleks mingi erinevus lõpptarbija silmis.
Sellest hoolimata on olukordi, kus üks formaat oleks teisest parem, näiteks kui on vaja iseäralikke ekspertparameetreid (enamasti olemas PS shriftides), TT näiteks ei tööta mõnede vanemate tarkvaralahenduste puhul, PS jääb aga viletsaks siis, kui on vaja maksimaalset väljundit kuvaril näitamiseks (parimad TT shriftid).
Materjalid
___________________________
TrueType & PostScript Type 1 - Thomas W. Phinney - www.truetype.demon.co.uk
TrueType Reference Manual - Apple Computer, Inc - developer.apple.com/fonts
The raster tragedy at low resolution - Microsoft Corporation - www.microsoft.com
Font formats - Adobe Systems Incorporated - www.adobe.com/type
What’s the difference between all these font formats? - Norman
Walsh - www.nwalsh.com/comp.fonts