Tähestiku on loonud The Times ajaleht oma isiklikuks tarbeks, Stanley Morison`i juhtimisel. Times Roman on nimi, mida kasutas Linotype, ja nimi, mille disainile nad registreerisid kaubamärgi USA`s. Times New Roman oli ja on siiani nimi, mida kasutab Monotype Kompanii. Tähestik on algselt loodud Monotype poolt Inglismaal, kujundus oli litsenseeritud aga Linotype`le, kuna ajaleht The Times kasutas Linotype`i seadmeid oma igapäevases töös. Teise Maailmasõja ajal andis Ameerika Linotype kompanii, üldises liitlaste seltsimehelikus vaimus, avalduse kaubamärgi registreerimiseks nimele Times Roman, nagu oleks see tema shrift, mitte Monotype`i või The Times`i oma. Registreerimine leidiski aset 1945 aastal. 1980 vaadati kaubamärgi registreerimine uuesti üle, kuna mõned eraettevõtjad ihaldasid nime kasutamisest saadavat tulu, mida sai Rupert Murdoch (The Timesi omanik). Algatati eraldi juriidiline protsess selgitamaks Monotypei õigusi, kasutamaks shrifti nime USAs, hoolimata Linotypei litsentsist. Juriidiliste manöövrite tulemus on, et Linotype ja tema litsentsid Adobe ja Applega Times Romani nime kasutamise kohta jäid jõusse, samas jäi Monotypele Times New Roman ja litsents Microsoftiga. Joonis 5. Kasutusel olevate Times (New) Roman versioonide pisikesed erinevused. Ülemine kiri on Monotype/Microsoft`i OpenType formaadis Times New Roman, keskel shriftide erinevused, alumine shrift - PS formaadis Linotype kompanii Times. Aastaid kestnud üleookeanilise Timesi disaini jagamisel ja trükitehnoloogia üleminekul metallplaatidelt fotole ja edasi digitaalseks, toimusid suured muutused shrifti detailides nii Linotype kompanii Times Roman`is kui Monotype kompanii Times New Roman`is. Eriti ilmsiks tulid need erinevused siis, kui Adobe laskis välja oma PS versiooni Timesist. Erinesid tähemärkide kõrgused, samuti proportsioonid ja mitmed detailid. Hilistel 80-datel uuendas Monotype oma Times New Romanit, kohandades selle vastama nii proportsioonidelt kui mõõtkavalt Adobe-Linotypei versioonile Times Romanist. Monotype väitis, et nende versioon on Adobe omast parem, kuna sellel on pehmemad kurvid, täpsemad detailid ja üldse tundlikum algupärasem disain, mille tegi Victor Lardent spetsiaalselt The Timesile ja Monotypele. Lardent oli töötanud Stanley Morisoni töögrupis. Samal perioodil täiendas Adobe oma versiooni Timesist, kasutades samuti disainereid Linotype kompaniist. Peale täiendust tuli loomulikult pressiteade, mis ülistas suurepärast uut Adobe Times`i versiooni. Seega käis turul omamoodi rebimine, kes loob kõige rafineerituma, tundlikuma, originaalsema, tõepärasema, siirama ja tüpograafiliselt korrektsema shrifti. Paljud, isegi enamus, kasutajaid ei märganud ega hoolinud imepisikestest erinevustest, paljud muudatused olid nähtavad 10 punktise teksti juures 300 dpi resolutsiooniga (muudatus oli näiteks 1 piksel pikem seriif vms). Kui Microsoft tootis oma versiooni Times New Romanist, litsentseeritud Monotypelt TT formaadis ja Apple valmistas oma versiooni Times Romanist, litsentseeritud Linotypelt samuti TT formaadis, algas uus võistlus uuest aspektist, kuna nii Microsoft kui Apple olid kulutanud kõvasti aega ja jõudu tegemaks TT shrift nii heaks, kui võimalik, või paremaks veel, paremaks isegi kui PS shriftid. Samal ajal avalikustas Adobe oma ATMi, millega kaasnesid ka täiendatud baasshriftid, kohendatud põhiliselt perfektsemaks kuvamiseks ekraanil. Ka Imagen, nüüdseks osa QMSist ja Sun`ist, arendas oma konkureerivat skaleeritavate shriftide tehnoloogiat ja ponnistas tõestamaks, et nende versioon Timesist, litsentseeritud Linotypelt, ei jää sugugi alla konkurentide omadele. Sellest tulenevalt muutus Timesi kvaliteet märkimisväärselt, Timesist kujunes etalon paljudele shriftiformaatidele. Ei kunagi varem ja ilmselt ka mitte edaspidi, ei saa pikslite paigutus seriifides või S-kõver vms nii suurt tähelepanu inseneride ja arvutiteadlaste hulgas, kui seda oli Times Romani puhul. See oli ülim ajastu digitaalsete shriftide loojatele.
|