EESSÕNA

Peame ennast infotehnoloogia ja arvutikasutajate hulga poolest edukaks rahvaks - väikeses Eestis on sadu tuhandeid arvutikasutajaid. Astusime arvutiseerumise rongile 90-ndate alguses. Sellest ajast on palju muutunud ja meie huvi digitaalse töö võimaluste, kommunikatsioonide, kunsti jms vastu ei ole sugugi jahenenud. Emor teatab oma uuringus: “Eesti firmad on infotehnoloogiliselt oma Läti ja Leedu konkurentidest sammu võrra ees. Kui Eesti firmadest rakendab oma äritegevuses arvutit kolm neljandikku, siis Leedus on arvutiostuni jõudnud kaks kolmandikku ja Lätis pooled firmad.” (Eesti on Baltikumi IT valdkonna liider, 23.05.2002 - AS Emor - www.emor.ee)

90-ndate alguses oli arvutid e riistvara kallis ja ta võimalused paljudes valdkondades piiratud. Aastatega harjusime hindadega ja arvuti muutus aina populaarsemaks. Tekkisid eelistused ja konkurents erineva riistvara vahel, kujunesid välja eestimaised Macintosh arvutite fanaatikud ning PC kasutajad jagunesid AMD ja Inteli eelistajateks. Kui keegi meist peaks soovima soetada uut arvutit, võib ta külastada rohkeid eestimaiseid internetilehekülgi, kus võrreldakse ja soovitatakse erinevaid tehnilisi lahendusi ning on võimalik hankida infot hindade ja edasimüüjate kohta.

Pelgalt arvutist (riistvarast) ei piisa, et muuta teda meile kasulikuks ja asendamatuks kaaslaseks, vaja on mitmesugust tarkvara, alustades operatsioonisüsteemist ja lõpetades pisemate rakendustega nagu CD-pleier. Paljud ei ole veel teadvustanud endale, et iga vähegi mahukam tööprotsess eeldab, et tarkvarale kulub vähemalt samas suurusjärgus raha kui riistvarale, tihti isegi rohkem. Siin on meie kasutajaskond aga lapsekingades, meil on saadaval küll enamus tarkvara (vaatamata kuudepikkustele tarnetähtaegadele), aga puudu jääb tihti kogenud kasutajaskonnast (miks mitte ka koolitatud edasimüüjatest), kes jagaks kogemusi, adekvaatseid hinnanguid, rakendustel põhinevaid võrdlusi jne. Iga arvutikasutaja puutub pidevalt kokku arvutishriftidega, mis on samuti pisikesed programmid. Shriftid teostavad keerukaid protsesse, parandamaks teksti loetavust ja tüpograafilisi omadusi. Vahel kuuleme, et räägitakse näiteks PostScript või True-Type shriftidest, enamasti piirdub see aga väga pealiskaudsete eelistuste või alusetute väidetega, mis on ajast ja arust.

Kust shriftid tulevad? Kas shrifte ei võigi lihtsalt internetist tõmmata või sõbralt laenata? Selle küsimuse vastust ei taha enamus eestlasi teada. BSA Eesti tunnistab shriftid küll autorikaitse objektiks, aga tõdeb samas, et esialgu ei ole esmaseks prioriteediks nende legaalsuse kontrollimine. Sellest ka meie üleüldine teadmatus kogu shriftide tehnoloogiast ja põhierinevustest erinevate formaatide vahel. Kui ei maksa, pole ju oluline uurida, mis formaat oleks mõttekam või kas ma ikka kasutan kõiki rakendusi, mis ma oma raha eest olen saanud. Paraku, kui meil isegi on huvi, leidub antud teema kohta eestikeelset materjali minimaalselt.

Loodan, et minu töö annab mõned pidepunktid avastamaks piiritut digitaalsete shriftide ja nende tüpograafiliste omaduste maailma.

<< TAGASI